Temast ja veelkord temast
Ma vaid mõtlen temast,
ei sa üle ja ümber sinust.
Mõtlen kuidas
ta õnne näitas
ma nägin näitas
ta mulle korra näitas,
päikest, kuud ja tähti,
lõpuks midagi nähti
mind...nähti
polnud vaja kisada,
paljut veel lisada
paljut mul õppida.
Püüan sulle õelda
mõtlen kuidas õelda
ma ei sa õelda
ei sa ma hüüda
saan teile õelda,
miks ei vaata.
miks ei vasta.
Ei ole eksimatu inimene.
Ei muutu midagi kui hüüan sind.
Enesele valetade
(Pole teise luuletuse ja jutuga seotud)
Ütled ei
Hüüad ei
Ütleks jah
Mõtled jah
enesele valetad
vihast kisendad
emotsioon kontrollitu
tema niinimetatud sallitu
tunne mida ei tahaks
samas seda sa tahaks
teiste arvamust kardade
enesele valetade
valetust kisendade.
Neiu teistsugune.
Kaks tundetut ja kalki arvutilaadset masinat üksteisele.
Masin üks: "Edastan andmed."
Masin kaks:"Edasta. Võtan Vastu"
Masin üks:"Info on puudulik."
Masin kaks:" ignoreerin puudulikku infot"
Masin kaks:"selles infos on tunded ja emotsioonid...Ei tea mis on tunded ja emotsioonid
...Andmed puuduvad selle kohta."
Masin kaks:" Laen infot ja andmeid. E rror...Laen...Ignor...
Laen...Error...Ignor...Laen...Laen..."
Ma olin pikas ruumis, seljakott seljas. Mulle tundus, et olen täiesti üksi.
Ma kõndisin kaugemale. Ma nägin kedagi paistvat nurga tagant. Seal oli neiu.
Masin töötleb saabuvaid andmeid:"...Ilus...Võõras...Info".
Ma kõndisin talle lähemale. Ma ütlesin talle:"Tere!"
Neiu ei õelnud mulle midagi vastu. Ta köhatas. Paistis nagu ta köhiks hääle puhtamaks.
Ta ei lausunud ka nüüd sõnagi. Ma küsisin sellelt ilusalt neiult:"Kas te ei arva, et
täna kehv suusailm ?" Neiu ei vastanud mulle. Mulle tundus nagu ma teeks midagi valesti.
Ma proovisin küsida uuesti, kuid teisel toonil. Neiu Vaatas mulle otsa ja hakkas vehkima oma kätega.
Mulle paistis nagu ta vehiks oma kätega. Ma mõtlesin miks ta vehib. Ta silmil olid prillid.
Brünettide juuste alt paistsid karvaste otstega kõrvad. Selja tagant tuli esile pikk kassisaba.
Ta vehkis uuesti oma kätega. Ta nagu tahaks mulle midagi õelda. Sain aru, et ta püüdis näidada: paber
ja pliiats. Ma andsin talle oma seljakotist paberi ja pliiatsi. Neiu kirjutas paberile: "Ma ei kuule."
Ma tegin lärmi. Neiu ei reageerinud sellele. Kirjutasin küsimuse:" Mida ei kuule ?"
Kirjutas vastu: "Midagi." Tekkis küsimus kas sabaga brünett neiu on kurt. Olin ainult kuulnud ja lugenud, et on olemas kurdid. Ma polnud elus teadlikult kohanud ühtegi kurti.
Masin on vahepeal korrastanud andmeid. Ma kirjutasin:"Kas sa oled kurt"
Ta liputas rõõmsalt saba selle peale. Ma sain aru, et ma sain õieti aru.
Masin: info...Error...Viga.... Ja siis tulid kõrgendatud tunded ning huvi neiu vastu...Error...Ta püüdis kuid
ei õnnestunud. Ta püüdis üha uuesti, nii kuidas ta oskas... Oleks tahtnud
Rääkida päikesest
Rääkida tähtedest
Rääkida kuust
Rääkida muust
Rääkida temast temaga....Viga...Ignor...Error.
Viga...Error...Ütles armas kass...Error...Tahe...hoolida...Error
Ei tahtnud mõnitada, halba, paha, ja solvata.
Masin ei suutnud rohkem infot vastu võtta teiselt masinalt.
Info jagamaine katkes.... Masin näitas korduvalt veateadet.
Tunded ja emotsioonid, mis oli jäädvustatud liiga realistlikult, oli liig masinatele.
Masin hävitas tegelikkust ja tõi esile ainult osa sellest.
No comments:
Post a Comment