Tuesday, 22 November 2011

Story that I wrote(in estonian)


Kolm Tütarlast.“

Ärkasin üles tundega nagu oleks pea ära löönud.
Kolm ähmast liikuvat kuju paistsid silme ees.
Silm ei seletanud täpsemalt millega tegu.
Silmanägemise selginedes nägin ma kolme ilusat tütarlast
oma silme ees. Esimesel paistsid olevat tundlad nagu putukal.
Teisel paistis selja tagant saba. Kui kolmas neiu lähenes,
tekkis tunne nagu keegi kõdistaks. Nad ei kõnelenud sõnagi.
Püüdsid mulle midagi näidada. Ma püüdsin neist aru saada.
Tunnaldega neiu kiskus mu  jalast naela välja. Ma korraks karjatasin
valust, kui ta naela välja tõmbas. Nad nagu poleks kuulnud mu karjatust.
Nad tohterdasid mu haava jalas. Ma lamasin ikka veel jõuetult maas selg
toetatult vastu seina. Lõpuks suutsin ennast jalule ajada. Nägin, et ühel olid
tõesti tundlad ja teisel saba nagu kassil või tiigril. Kolmas tundus pealtnäha
nagu tavaline inimene. Tunnaldega neiul olid punased juuksed. Sabaga neiul
brünetid juuksed. Kolmandal blondid juuksed. Mulle tundus nagu püüaks blond
mulle midagi öelda. Iga kord kui ta lähenes, tundsin kõditust mis oleks nagu
morsekood. Nad näitasid üksteisele käte ja sõrmedega märke ning sümboleid jms
mis tähendasid neile midagi. Igal käeliigutusel paistis olevat mingi tähendus.
Nad kutsusid mind sööma. Laual olid härja sabad, ahvi ajud jms veidrad toidud.
Asusin koos nendega sööma. Toidud olid imemaitsvad. Midagi sellist polnud ma
varem söönud. Püüdsin punapeale läheneda, kuid iga kord hüples ta eemale.
Ta nagu oleks midagi peljanud või kartnud. Ma püüdsin nendega ühist keelt leida
ja neist aru saada. Nad püüdsid mulle midagi öelda. Väga palju sellest jäi
arusaamatuks. Tunnaldega punapea püüdis vist öelda: " Mine, sa oled terve ja vaba."
Tekkis tunne nagu mind poleks tahetud nende juurde enam. Püüdsin neile
midagi öelda. Kuid see oli asjatu vaev. Punapea rõõm kadus järk järgult. Sabaga neiu tuju läks pahuraks. Minu eksistents nende jaoks paistis mulle nagu tööline põllul või vabrikus. Ei midagi enamat. Tuli minna tagasi koju. Sinna põhjatusse tühjusesse kus ainsateks sõpradeks fantaasia, masinad ja asjad sunnitud asendama elusat. Jätmas   alles enamuse puudustest.  Täitmas ainult vähese osa inimeses.


No comments:

Post a Comment